Pornograafia on ilmselt üks ühiskonna kõige vastuolulisemaid teemasid. Paljud inimesed vaatavad, kuulavad või loevad pornograafilist sisu. Teine osa väidab kategooriliselt, et pornotööstuse tekitatud kahju on tohutu ja võitleb selle vastu. Pornograafia pole tegelikult iseenesest halb asi. Oluline on, milline on selle koht meie seksuaalelus, kas see segab meie igapäevast rutiini ja areneb sõltuvuseks ning millist pornograafilist sisu me tarbime. Siiski on võimatu teeselda, et seda tööstusharu ei eksisteeri – 2019. aastal külastas pornogigant Pornhubi 42 miljardit inimest. See on 115 miljonit päevas.
Mis on pornograafia?
Pornograafiana võib määratleda inimkeha, seksuaalakti ja seksuaalse sisu kujutamist skulptuuris, kunstis, kinos, kirjanduses või muus meedias, mille eesmärk on tekitada seksuaalset erutust. Sõna tuleneb vanakreeka sõnadest „pornē“ (prostituut) ja „graphein“ (kirjutama) ning seda hakati esmakordselt kasutama 19. sajandi Prantsusmaal. Varem oli pornograafia kättesaadav ainult kõrgklassile ja selle levitajad ei saanud karistada. Kui ajakirjandus muutus üldsusele kättesaadavaks ja erootilist sisu hakati kõigile reklaamima, hakati pornograafia levitamist õigussüsteemiga piirama.
Paljud meist tutvusid pornograafiaga tõenäoliselt lapsena. Põhikoolis oli vähemalt üks klassivend, kes leidis oma vanemate toast salajase lindi ja näitas seda pärast kooli oma sõpradele. See uudishimust ja häbist läbi imbununud esimene kokkupuude seksi ja alasti on ilmselt paljude inimeste alateadvusse sügava jälje jätnud. Siiski on mõnevõrra üllatav, et pornograafilist sisu tarbitakse kogu maailmas nii massiliselt.
Me ju ei vaata teiste inimeste söömist, et enda kõhtu täis saada, miks peaks siis teiste inimeste seksuaalvahekorra vaatamine põnev olema? Huvitaval kombel on seda nähtust võimalik teaduslikult seletada. 2008. aastal avastasid prantsuse teadlane Harold Mouras ja tema kolleegid, et seksuaalvahekorra ajal toimuva erutuse eest vastutavad peegelneuronid.
Miks inimesed pornograafiat vaatavad?
Kuigi pornograafiat on mitut tüüpi, seostame seda peamiselt videote, visuaalse materjaliga. Ilmselt leiaksime sellist sisu enamasti interneti avarustest. Kuid üha populaarsemaks muutub ka audio-pornograafia, mis ei sisalda videot, vaid ainult heli. Ameerika seksuoloog Carol Queen väidab, et see pornograafia žanr vabastab kujutlusvõime ja on „kaasaskantav“ ning et salvestuste kõrvaklappidega kuulamine avalikus ruumis võib põhjustada täiendavat erutust. Kuid me ei tarbi pornograafilist sisu ainult oma neuronite tõttu; on ka teisi põhjusi, näiteks:
Pornograafia eskapismi vormina – sageli, kui meid valdavad rasked emotsioonid, püüame nende eest põgeneda, sest meil on raske oma mõtetega omaette olla. Me veedame tunde sihitult internetis surfates, näksides ja püüdes muul moel oma tähelepanu hajutada. Pornograafia võib olla võimalus reaalsusest põgeneda ja lõõgatuda, eriti kui inimene ei suuda luua tugevat romantilist suhet ja emotsionaalset sidet ning igatseb füüsilist kontakti. Pornograafiline sisu võib pakkuda illusiooni inimlikust sidemest, mis kestab korraga paar minutit.
Pornograafia aitab oma keha tundma õppida – kehva seksuaalkasvatuse tõttu on pornograafia sageli ainus võimalus enda ja teiste inimeste seksuaalsust tundma õppida ning 21. sajandil on see ka väga kergesti kättesaadav. Sellisel ligipääsetavusel on nii plusse kui ka miinuseid.
Pornograafia = masturbeerimine – ehk üks peamisi põhjusi, miks inimesed pornograafiat vaatavad, on seksuaalse erutuse stimuleerimine. Põhimõtteliselt pole selles midagi halba, kui sellest ei teki harjumust, mis muudab partneriga või üksi erutuse saamise võimatuks. Lisaks sellele võib masturbeerimine ja eriti masturbaatorid olla suurepärane võimalus oma tehnikat voodis parandada.
Romantiliste suhete elavdamine – paarid vaatavad sageli koos pornograafilist sisu, et oma suhetesse midagi uut lisada ja videotes nähtut proovida.
Pornograafia ohud
Kuigi pornograafia vaatamiseks on palju põhjuseid, tuleb meeles pidada, et mõõdukus ja terve mõistus on olulised. Kui pornograafiast saab esimene ja ainus teabeallikas seksuaalsuhete kohta, võib inimene lõpuks hakata seadma endale ja teistele ebarealistlikke kehastandardeid, võrreldes end pidevalt pornonäitlejatega. See põhjustab madalat enesehinnangut ja probleeme seksuaalelus. 2018. aastal avaldatud uuringu „When Pornography Use Feels Out of Control“ kohaselt teatasid palju pornograafiat vaatavad osalejad suurema tõenäosusega, et nad tunnevad end oma romantilises suhtes kontrollimatu ja rahulolematuna. Ärge unustage, et pornofilmides nähtu on võlts ja lavastatud. Fantaasiad ja nende realiseerimine erinevad tegelikult elust väga.
Lisaks keha ebarealistlikule kujutamisele võib pornograafia moonutada ka suhtumist seksi endasse. Pornotööstuse masstoodang on kahjuks ikka veel keskendunud meeste naudingutele. Väga sageli on naine vaid vahend teatud fantaasiate täitmiseks, rääkimata sellest, et videotes näeb harva mehe nägu ja keegi isegi ei püüa naisnäitlejate nägu varjata – veel üks tõend sellest, et kõike nähakse justkui läbi mehe silmade. See on veel üks põhjus, miks massiline pornograafia ei tohiks olla seksuaalkasvatuse allikas.
Teine pornograafiast tulenev oht on sõltuvus, mida rõhutab vastuoluline organisatsioon Fight the New Drug (Võitlus uue uimasti vastu), mis võitleb pornograafia vastu ja peab seda rahvatervise probleemiks. Pornosõltuvus, nagu iga teine sõltuvus, põhjustab inimese isoleerumist ühiskonnast, takistab tal täisväärtusliku elu elamist, mõjutab tema suhteid teistega ja muudab seksi reaalses elus võimatuks, sest teda suudavad erutada ainult näitlejad arvutiekraanil. See viib lõpuks erektsioonihäirete tekkimiseni. Toode, mis pidi stimuleerima seksuaalset erutust, hakkab tegema vastupidist.
Positiivsed küljed
Loomulikult ei tohiks arvata, et pornograafia on puhas kurjus. Nagu teksti alguses mainitud, on kõige olulisem mõõdukus ja teadlikkus sellest, et see ei ole tegelikkus. Pornograafia võib avaldada positiivset mõju nii paarile kui ka vallalisele inimesele.
Pornograafia normaliseerib meie kirgi – inimeste seksuaalsed vajadused, fantaasiad ja soovid on väga individuaalsed ja varieeruvad. Mõnikord on meil häbi endale või teistele tunnistada, et fantaseerime teatud asjadest, ja mõtleme, kas see on normaalne. Pornograafia žanreid on nii palju, et võime leida videoid peaaegu iga seksuaalse fantaasia illustreerimiseks, mis aitab meil mõista, et me pole „ebanormaalsed“.
Pornograafia aitab uurida oma seksuaalset identiteeti – 2017. aastal avaldatud uuring näitab, et pornograafia võib olla viis, eriti noorte jaoks, kuidas enda ja oma seksuaalse identiteedi, orientatsiooni jne kohta rohkem teada saada. See on eriti oluline keskkonnas, kus valitsevad konservatiivsed hoiakud ja kus seksuaalsuse teemalisi arutelusid on raske pidada.
Pornograafiline sisu võib aidata teil uusi asju avastada – see kehtib ilmselt kõige enam noorte inimeste puhul, kes alles alustavad oma seksuaalelu, ning pikaajalistes suhetes ja rutiinis olevate paaride puhul. Pornograafia võib õpetada mitte ainult negatiivseid asju, vaid ka uusi sekspoose, armatsemise kohti ja võib sageli julgustada sekslelusid proovima.
Võite seda armastada, võite seda vihata
On palju argumente, miks võib pornograafia endast ühiskonnale ohtu kujutada. Sellel on sama palju positiivseid külgi. On täiesti normaalne võtta mis tahes seisukoht. Kõige tähtsam on meeles pidada, et pole olemas täiuslikke kehasid ega täiuslikku seksi – ekraanil nähtu ei ole tegelikkus, seega ei tohiks seda päris eluga võrrelda. Nagu kõigi valikute puhul, on ka pornograafias alternatiive, pole vaja vaadata ainult sisu, kus naist objektidega kujutatakse. Üks kuulsamaid feministlikke pornoloojaid on Erika Lust Rootsist. Ta loob filme, mis keskenduvad naiste naudingutele, pöörates erinevalt massipornograafia loojatest palju tähelepanu maitsekatele visuaalsetele lahendustele.
Kui tunnete, et vaatate rohkem pornot kui tahaksite, et see mõjutab teie suhet ja et teie ootused seksuaalsuhetele muutuvad ebarealistlikuks ning tunnete pidevat süütunnet, ärge kartke psühholoogilt abi otsida. See pole üldse häbiväärne, nagu iga teine sõltuvus, sellest saab üle.
