Abielu on kahe inimese vaheline sotsiaalne ja tavaliselt (kuigi tänapäeval harvemini) religioosne liit, mille tähendus on aja jooksul muutunud. Varem poleks keegi osanud arvata, et on täiesti normaalne, et inimesed elavad koos või isegi kasvatavad lapsi ilma abieluta, ning et naiste peamine eesmärk elus ei ole endale mees leida ja abielluda.

Tänapäeval pole sellised tavad enam üllatavad, kuid sellest tekib küsimus – kas abielul on tänapäeval mõni tõsine alus peale ilusa traditsiooni, millega inimesed end avalikkusele perekonnana esitlevad ning lubavad jagada oma rõõme ja muresid, kuni surm neid lahutab?

Abielu ajalugu

Tagantjärele vaadates on abielu institutsioon äärmiselt vana. Esimesed märgid abielu kohta võib leida erinevatest allikatest veidi üle 4000 aasta tagasi. Mesopotaamias on juba umbes 2350 aastat eKr registreeritud, et inimesed viivad läbi tseremooniaid naise ja mehe ühendamiseks. Abielu on sellest ajast alates oluliselt edasi arenenud, see institutsioon levis Vana-Kreekas ja Roomas, kuid tol ajal oli sellel religiooniga vähe pistmist, rääkimata armastusest.

Abielu algne eesmärk oli tagada, et mehe lapsed oleksid tema seaduslikud bioloogilised järeltulijad ja pärijad, samas kui naine sai lihtsustatult öeldes oma mehe omandiks, keegi ei mõelnud veel mingi igavese armastuse peale. Vana-Kreekas teatas naise isa kihlustseremoonial, et ta „lubab“ oma tütre ära, et too talle järeltulijaid sünnitaks. Kui naine ei saanud lapsi, võis mees ta „tagasi anda“ ja abielluda teise naisega.

Religioon hakkas abielu institutsioonis rolli mängima alles siis, kui Rooma-Katoliku kirikust sai Euroopas võimas jõud. Kaheksandal sajandil hakati abielu katoliku kogukonnas laialdaselt pidama üheks sakramendiks. Kiriku õnnistus kohustas mehi oma naisi suurema austusega kohtlema, abielulahutus oli keelatud ja kristlik õpetus, mis ühendas kaks keha abielus, avaldas ka truudusele suuremat survet.

Millal armastus abielus alguse sai?

On selge, et väga pikka aega sõlmiti kahe inimese vahelisi abielusid puhtalt praktilistel põhjustel ja naiste soovidest pole üldse lugu peetud, kuid millal tekkisid valged kleidid, romantika, armastus ja lubadused „õnnelikult elu lõpuni“?

Ajaloolane Stephanie Coontz kirjutab oma essees „The Radical Idea of Marrying for Love“, et armastust, tundeid ja kirge hakati esiplaanile seadma alles lääne kultuuris. Mehed ja naised peaksid olema parimad sõbrad, rääkima oma kõige intiimsematest saladustest ja tunnetest, tundma teineteise vastu suurt kirge, kuid rääkima ka oma probleemidest ja olema teineteisele ustavad. Ajalooliselt on nii paljude lootuste täitumine, mida armastajad tänapäeval abielust ootavad, haruldane.

Naiste emantsipatsioon muutis abielu

Kui varem olid naised pärast abiellumist objektid, mis liikusid perekonnast abikaasa kätte, siis kõik muutus pärast saatuslikku 1920. aastat, kui naised said USAs hääleõiguse. Abielu ei ole mitte mehe ja tema võimu all oleva naise vahel, vaid kahe võrdse isiku vahel. Võib-olla võib seda perioodi pidada selle idee alguseks, et abielu on kahe inimese vaheline eraeluline suhe. Mehed ei omanud enam naiste seksuaalsust ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise keelud tühistati.

Traditsiooniline valge kleit 

Valge kleit, ilma milleta me tänapäeval enam pulmi ette ei kujuta, tuli moodi alles 19. sajandil, kui kuninganna Victoria abiellus 1840. aastal prints Albertiga. Enne seda ei kandnud pruudid mitte ainult valgeid kleite, vaid ka siniseid, kuldseid või muid värve. Kuni 19. sajandi keskpaigani ei eeldanud ükski pruut, et ta kannab oma pulmakleiti ainult üks kord elus. Isegi kõige rikkamad inimesed pidasid seda absurdseks. Ka kuninganna Victoria kandis oma kleiti mitu korda pärast pulmi.

Mitte-kuningliku päritoluga naised, kes valmistasid kleidid spetsiaalselt pulmadeks, kasutasid neid hiljem pigem kõige ilusamate pidulike ja pühapäevarõivaste valmistamiseks ning kõige levinuim tava oli pulmaseks kleiti mitte valmistada, vaid valida juba olemasolevate kleitide hulgast kõige luksuslikum. Kõik see muutus pärast tööstusrevolutsiooni, tehnoloogia arengut ja moeajakirjade ilmumist.

Tsiviil- ja kiriklik abielu

Kui varem sõlmiti abielu ainult kirikus, kus vannuti oma armastust Jumala ja preestri ees, siis tänapäeval valivad üha enam paare tsiviilabielu lihtsalt seepärast, et nad ei ole religioossed ja see on vastuolus nende uskumustega. Teine aspekt, mida peakas soovitud pulmatüübi valimisel meeles pidama, on asukoht. Kui kiriklik abielutseremoonia toimub kirikus, siis tsiviilabielu võib toimuda ükskõik millises sobivas kohas, mitte ainult perekonnaseisuametis.

Usklike paaride jaoks on kirikus altari ees oma tõotuse andmine kindlasti kogu päeva tähtsaim hetk ja sellel on neile suurem tähendus kui paaridele, kes otsustavad abielluda kirikus ilu pärast. Kui te pole religioosne, võiksite kaaluda tsiviilabielu vormi.

Katoliku kirikus abiellumiseks peavad mõlemad abielupaari pooled olema kristlased ja vähemalt üks neist peab olema katoliiklane. Samuti on vaja läbida kihlatute kursused. Kiriklik pulmatseremoonia on väga ametlik, see sisaldab piibli lugemist, laule, palveid ja võib kesta kuni tund aega. Kirikliku abielu sakramenti võib vastu võtta ainult üks kord, välja arvatud juhul, kui kirik tõendab lahutuse korral, et teatavad põhjused on takistanud sakramendi andmist ja sakrament tühistatakse pärast pikka uurimist.

Tsiviilabielu tseremoonia on mitmes mõttes paindlikum – te ei pea osalema aeganõudval kihluskursusel ja registreerimispaigaks on tavaliselt raekoda või perekonnaseisuamet, kuid võite valida ka mõne muu eelistatud koha. Tsiviiltseremoonia on sisuliselt mitte-religioosne, õiguslikult siduv osa paari ametlikust perekonnaseisust.

Teine mitte-religioosne ja tänapäeval ühe populaarsemaks muutuv tseremoonia on humanistlik abielu. Loomulikult peab paar abielluma ka seaduslikult kehtestatud viisil perekonnaseisuametis, kuid kui valitakse humanistliku tseremoonia, jääb see vaid formaalsuseks. Humanistliku tseremoonia eripära on vande isikupärastamine, täielik kohanemine noorpaaride soovidega. Tseremoonial puudub ette kirjutatud stsenaarium ja see võib toimuda mis tahes kohas ning seda võib läbi viia kvalifitseeritud tseremooniameister.

Miks abielud purunevad?

Igaüks loodab pere loomisel õnnelikku lõppu, kuid kogu maailma statistika ja ilmselt ka paljude meie lähedaste kogemused näitavad, et väga sageli ei lähe asi nii hästi. 10 põhjust, miks inimesed otsustavad oma teed minna:

  • Ei abiellutud armastuse pärast;
  • Aastate jooksul kaotavad inimesed oma isikupära;
  • Rollidesse eksimine (eriti kui sünnivad lapsed, unustades, et olete ennekõike mees ja naine);
  • Tuleviku ja õnne vahel valitseb ebakõla;
  • Intiimsus kaob;
  • Täitmata ootused;
  • Rahaasjad;
  • Füüsilise kontakti puudumine;
  • Erinevad huvid ja prioriteedid;
  • Suutmatus konflikte lahendada.

Tähendusrikkad sõnad abielu kohta

Kuigi lahutusstatistika võib olla hirmutav, on tõeline armastus ja õnnelik abielu siiski olemas, nagu aastakümneid koos elanud paarid võivad kinnitada. Kauaaegsed paarid annavad nõu, kuidas suhteid ja armastust elus hoida.

„Tegelege tegevustega ja asjadega, mis teid huvitavad ja rõõmustavad. Ärge oodake, et teie partner teid alati õnnelikuks teeks. Kasvades ja muutudes, muutuvad ka meie vajadused. Olge valmis oma partneriga koos kasvama ja kohanema. Iga paar vihastub, aga keskenduge vaidlustes alati ühele asjale. Ja leidke alati aega kohtinguteks.“ (Tracey ja Charles, abielus 26 aastat).

„Kommunikatsioon on võtmetähtsusega. Te ei saa eeldada, et partner teab rääkimata, mida te tunnete ja mida te tahate. Kuigi olete paar, olete ka kaks inimest, kellel on oma soovid ja vajadused. Loomulikult tahaksime kõik, et meie partner võtaks initsiatiivi ja tegutseks küsimata, kuid see võib põhjustada arusaamatusi. Inimesed muutuvad aastatega, kuid armastus, mis teid kokku tõi, peab olema teid koos hoidvaks sidemeks.“ (Michelle ja John, abielus 39 aastat).

„Abielu teeb tugevaks teineteise austamine ja sarnased põhiväärtused. Selleks võivad olla ka sind õnnelikuks tegevate tegevuste avastamine.“ (Debra ja David, abielus 41 aastat).

„Et olla hea abikaasa, püüdke olla kehva mälu ja tugeva huumorimeelega. Kõige tähtsam on hoiduda etteheidetest ja kibestumusest.“ (Gerald ja Annemarie, abielus 52 aastat).

„Kuulake üksteist. Ärge minge vihasena magama. Tehke perekondlikes küsimustes koostööd. Õppige ütlema, et olete millegi suhtes eksinud. Andke suhetele nii palju armastust kui võimalik, hoolimata kõigest muust. Mu isal oli kombeks öelda, et sa pead igal hommikul üles tõustes vabandama, et siis ülejäänud päevaks piisaks.” (Lois ja Mike, abielus 60 aastat).

Mida eksperdid ütlevad? 

„Kahe inimese kokkulepe, et nad austavad ja armastavad teineteist, on väga üllas ja tundlik nähtus. Kui see kokkulepe on valjusti välja öeldud ja dokumenteeritud, siis nimetame seda abieluks, mille näol kujutame ette kogu ülejäänud elu vaieldamatult koos veetmist. Kuigi kõike võib juhtuda ja abielud purunevad, usuvad partnerid sel hetkel ja sel päeval tavaliselt oma osaduse kindlusesse ning on kindlad, et nad tahavad koos käia, „kuni surm neid lahutab“.

Inimene on oma arenguetappide jooksul pidevalt muutuv. Tema mõtlemine ja käitumine muutuvad, kuna kogemustepagas suureneb pidevalt. Lisaks sellele, et inimene ise pidevalt muutub, toob abielus olev inimene endaga kaasa ka oma abikaasa muutumise ja kohanemise. Ja kui ma muutun, kui mu abieluelu vorm muutub ja mu partner muutub, siis tekib õigusega küsimus, kuidas ma saan jääda stabiilseks ja keset kõiki neid muutusi paremaks saada?

Kõik, millega me ei tegele, läheb hullemaks. Kui ma olen väga häbelik ja sellega midagi ette ei võta, siis 10 aasta pärast istun ma tagasihoidlikult toanurgas seelikuäärt sõrmitsedes ja tunnen, et ka see on inimestega suhtlemine. Kui ma olen agressiivne ja sellega midagi ette ei võta, võin 10 aastat hiljem suure konflikti käigus kergesti oma partnerile kõrva karjuda, sest olen nii ärritunud. Kui ma olen väga kokkuhoidlik, siis ma ei osta hapukoort ka 10 aasta pärast sooduspakkumiseta, sest loen kopikaid. Abielu ei ole teistsugune. Kui minu abielus on praegu asju, mis kõrva ja südant häirivad, siis selle kallal mitte vaeva nähes läheb asi ainult hullemaks.

Abielu põhiprintsiibid

Kohtumiseni!

Alguses kiirustavad partnerid võimalikult kärmelt üksteise juurde ja veedavad võimalikult palju aega koos. Töö ja muud asjad muutuvad teisejärguliseks ning soovite neid võimalikult kiiresti kaelast ära saada. Kuid aja möödudes leiavad pikka aega abielus olnud inimesed, et… nad ei kiirusta enam nii väga koju. Ja enamasti pole asi selles, et teie partneriga on midagi valesti. Tavaliselt on asi selles, kui rutiinseks ja igavaks on ühised tegevused muutunud. Kui teeksime samasuguseid jõupingutusi nagu suhte alguses, et jätkuvalt teineteisele ootamatuid kohtinguid korraldada, kui jätkaksime teineteisele taskutesse aeg-ajalt ootamatuid kingitusi või kui üllataksime teineteist sellega, et kirjutaksime oma armsama märkmikusse üles ainult kohtumise koha, siis oleks ju kõik teisiti, eks? Näeme üksteist eranditult, sest me oleme perekond. Ja me näeme, kuidas võib olla terve hulk lahendusi ja erandeid.

Armatseme!

Kui meenutus ammustest seksist saab ainsaks trumbiks, mis sunnib abikaasat teie kõrvale alasti heitma, siis olete saanud kehvad kaardid. Me saame kirge äratada ainult seda äratades. Magavast karust ei saa iseenesest uljast tiigrit. Mitte igaüks ei suuda oma partneriga rääkida sellest, mis teda erutab ja mis talle meeldib. Meile ei õpetatud noorena, et sellest rääkimine on tervislik, vajalik ja vastuvõetav. Vastupidi, see oli tabuteema, millest rääkimist peeti ebasündsaks. Seetõttu peame tänapäeval mitte ainult mõistma ja aktsepteerima, et vestlused seksuaalsusest on normaalsed, vaid ka leidma mugavalt kasutatavad sõnad. Seksuaalsetest soovidest mugavalt ja rahulikult rääkimine on lõpptulemus, ja seni aitavad paare küsimustega kaardimängud, üksteisele visuaalsete materjalide esitlemine, kus sarnased stseenid meenutavad seda, mis ka mulle meeldiks, kirjad, mis jätavad võimaluse partnerile mitte silma vaadata, kuid annavad siiski teavet edasi. Ja kui olete soojaks saanud, tekib suurepärane sünkroontants. Ja kui tegemist on seksiga, siis on jutt selle kvaliteedist. Ja kui suudame armastada ja kõrgel tasemel suhelda, siis oleme oma abieluga rahul.

Räägime!

Sidesillad varisevad mõnikord kokku. Kui 10 aastat tagasi tundus vastastikune mõistmine nii tugev, siis täna võib see tunduda nõrk nagu vanaema-aegne kulunud niit. Ja me teeme selle vea, et püüame vanu linu uuesti kokku siduda – kui servast tõmbad, rebeneb keskosa. Räägime teistmoodi, räägime teises kohas, räägime kogedes, mitte samal pikaaegsel diivanil samade kehahoiakutega ja ette teadaolevate istekohtadel.

„Kui me viimast konflikti selgeks rääkisime, sain aru, et tegime asju samamoodi nagu eelmises sõjas ja kõigis varasemates sõdades. Ma istun diivanil, jalad jälle ristis, näoga akna poole, ja ta trambib mööda sama diagonaali ühest nurgast teise. Hakkasin isegi kõva häälega naerma. Ma ütlen: „Darius, panid tähele? Nagu alati?“ Darius naeris ja isegi pinge näis hajuvat. Leppisime kokku, et teeme pausi ja läheme peade tuulutamiseks jalutama. See oli teistmoodi. Tuul puhus, linnud siristasid ja me olime üksteisega rohkem kooskõlas kui kunagi varem. Edaspidi otsustasime konfliktid lahendada väljaspool kodu. Kui te pole üksi, siis lubata endale nii palju, ja kuidagi ei taha nii kauaks sellest vihast kinni hoidma jääda.“

Nõud ei pese end ise, autod ei paranda end ise, suhted ei parane ka ise. Kui tahan juhtida, pean käed külge panema. Kui mu käed hakkavad nõudepesu ajal valutama, siis ostan kindad. Käed terved ja nõud puhtad. Kui konflikt kipub süvenema veelgi suuremaks konfliktiks ja me hakkame üksteise peale häält tõstma, aitab ümbruskonna muutus seda vältida. Kui konflikti ei ole võimalik lahendada, tuleks ehk muuta selgituse vormi? On viise, kuidas oma käsi säästa ja ikkagi nõusid pesta. Sa pead sellele pidevalt mõtlema, eks?

Abielu on kunst. Kunst, mida tuleb õppida mõistma ja hindama. Ja kui koolis läks kehvasti – pole hullu! Võtan lisatunde ja jõuan suve jooksul järele! Ja sügisest olen jälle abielupioneer!“

Kommentaarid: psühholoog Karolina